Matkarajad

Pärispea on üks kõige põhjapoolseimaid mandrikülasid Eestis. Poolsaare tipus võib matkata näiteks suvise pööripäeva paiku, kuna seal on kõige lühemad ööd mandril. Seda muidugi teoorias, sest ega silmaga ju vahet ei tee, kas öö saabub mõned minutid hiljem kui lõuna pool Eestis.

Nii sattusime meiegi Purekkari tippu mõned aastad tagasi ühele ajaloolis-öisele matkale, mis oli planeeritud päikeseloojangul algama ja päikesetõusul lõppema. Muidugi saab seda teekonda läbida ka igal muul ajal. Vaid Purekkari tippu ei pruugi iga kord kuiva jalaga pääseda, sest kõrgema veeseisu tõttu võib vahest poolsaar olla saarteks tükeldatud.

Käsmu on idülliline kaptenite küla Lahemaal Võsu lähedal, praegu küll rohkem suvitusküla. Käsmu matkarada kulgeb Käsmu külast mööda männimetsi Palganeemele, kust tagasi saab jalutada mööda mereranda vaadetega Kuradisaarele. 

Käsmu matkarada, mis allpool kaardile on kantud, erineb küll veidi RMK Käsmu matkarajast, kuid kulgeb selle erinevaid osi pidi. See tee pole väga pikk - alla 10 km, on vaheldusrikas - minnes kulged mööda metsateed ilusa männimetsa all rändrahnudest mööda ja poolel teel jõuad Palganeeme tippu, kus asus endine piirivalve-ehitis. 

Linnarabadega on see lugu, et seal võib leida küll laudtee, turbapinnase ja vesiseid kohti, aga päris klassikaline raba nagu Kakerdajas või Soomaal see pole. Aga siiski on see matkarada, pealegi linnas. Tallinnas võiks ehk sellise rabatee teha ka lennujaama taha, kuhu turistid otse saaks liikuda, seal on ka selline pooleldi nagu raba, pooleldi lihtsalt kiduravõitu mets turba peal.

Pääsküla rabarada on kohati ka kummituslik. Kümmekond aastat tagasi raba põles. Sellest on alles söestunud tüvedega maastik. Põlenud puud kestavad kauem ja ei mädane nii lihtsalt.

Paljassaare poolsaar oli kunagi saar. Nii nagu paljud teised põhjaranniku saared, oli ka see asustatud rannakaluritega, siin käis meretagune elu ja õnneks sidus rahvast pealinnaga madal väin, mida sai heal juhul ka hobuvankritega ületada.

Nüüd on saar pealinnaga kokku kasvanud. Vahepealne militaarajastu on läbi, ka üheksakümnendate kauboiajastu on möödas ja vahepeal üsna rämpsune maatükk puhtaks saanud. Lindude pesitsuse ajal ei tohi suurelt teelt kõrvale kalduda, kuid näiteks talveajal saab lausa jäämatku ette võtta. Alloleval kaardil ongi osa teekonda jää ajal tehtud. Suvel ära seda proovi.

Kui aega on napilt, näiteks mõni tund (nii nagu oli kunagi Looduse Omnilaevaga teel Aksilt Kerile), ei jõua saarel just palju vaadata. Samuti on igapäevase praami Wrangö liin selliselt sätitud, et ühe päevaga saarel ära käies ongi just parasjagu nii palju aega, et teha väike tiir koos söögipeatusega sadama lähedal ning ongi aeg tagasi laevale liikuda.

Siiski saab ka mõne tunniga paljud olulisemad kohad nähtud, et järgmine kord juba põhjalikumalt tagasi tulla.

Esimene peatus - Kelnase sadam. Siin seisab kai ääres ka kunagine Prangli põhiline ühendaja mandriga - postipaat Helge, mis sõidab vahest praegugi.

Ikka ja alati, kui juhtud rääkima oma Gotlandi-reisile minekust mõnele vanema generatsiooni inimesele, kisub jutt Gotlandi käiadele. Mõni soovitab veel otsida rannast liivakivitükk ja koju kaasa võtta, et nuge teritada. Kui aega on viis tundi, siis mööda randasid hulkuda ei saa ja käiavabrikusse ei pruugi ka jõuda, kuid see pole väga suur kaotus. Visby on nagu väike teemapark, ainult et päris. Pisike suvelinnake on rahvast täis ja vähese ajaga jõuab muinasjutulisele vanalinnale teha korraliku mõnusa tiiru.