Matkarajad

Mandril on roostikuradadega kitsas peale Silma raja lühendamist. Hiiumaal on üks klassikaline sedasorti looduse õpperada siiski olemas. Või mitte päris Hiiu "mandril", vaid hiljutises merepõhjas Orjaku ja Kassari vahel, kus raske on praegu öelda, kustmaalt algab meri ja lõpeb maa.

Roostikurajal on siiski kindel maa kogu aeg jalge all - lai laudtee algab lambakoplist, kust viib väikese kaarega pika roostiku vahele, ronida saab rändrahnu otsa ja vaatetorni. Kes tahab, teeb veel väikese lisatiiru ümber kadakase metsatuka.

Nõmmeveskilt võib, nagu paljudest teistestki kaunitest paikadest, teele asuda kõigi nelja ilmakaare suunas. Euromatkarada jõuab Nõmmeveskile ida poolt ja läheb edasi Viru raba suunas, 2011. aasta kevadel käisime Nõmmeveskist põhja suunas ehk allavoolu ja siinkirjeldatud matkateekond läheb Valgejõe kaldaid pidi ülesvoolu ehk Valgejõe külani. Tuleb teist kallast pidi tagasi ka. Ehk siis Nõmmeveskile võib oma transpordivahendi jätta ja samasse kohta naasta.

Altja kandis on suviti turiste palju - nii üksikult kui bussitäite kaupa. lausa kruiisilaevatäite kaupa, kui on tuldud Lahemaa-ekskursioonile ühepäevasel peatusel Tallinnas. Oandu koprarada võib ka olla siis üsna rahvarohke, aga muidugi leiab ka vaiksemaid hetki. Neid hetki leida pole raske, sest rada on vaid mõne kilomeetri pikkune ja selle jõuab läbi käia kiirelt.

Koprad on vaatamata publikule alati mõned tammid Altja jõele teinud, sest ürgorus on selleks ideaalsed tingimused. Veevoolul pole kuhugi minna kui tammi taha kuhjuda, samamoodi kogunevad sinna kalad. Seda koprad ootavadki.

Viru raba matkarada on ilmselt kõige tuntum Eesti rabarada, pealegi veel üsna Tallinna lähedal, kuhu hea minna, kui tekib mõte, et läheks "kuhugi rappa". Kui mõned (kümned) aastad tagasi võis öelda, et see ongi üks Tallinnale lähimaid laudteesid rabas, siis nüüd on neid ka lausa linna tekkinud (näiteks Pääsküla, mis pole küll siiski nii klassikaliselt laugaste vahel). 

Viimaste aastatega on saanud rabatee laiaks ja siledaks, nii et isegi ratastooli või lapsevankriga võib lahedalt kulgeda kuni vaatetornini. Edasi läheb tee kitsamaks.

Muidugi pole Matsalu põhjakallas nii kuulus kui lõunakallas, kuid ka põhjakaldal on põhjust mõned jalutuskäigud ette võtta. Sügisel ja kevadel, kui on lindude rändeaeg ja ka südasuvel, kui kaldaäärne mets ja luhad vohavad, on üks põnev matk ootamas Kiidevalt Puise suunas.

Enamus matkarada kulgeb ranna äärt pidi, kuid lõpuosa jõuab korraks ka sisemaale. Rannaäärsed maastikud on Matsalu jaoks natuke ebatüüpilisemad, kuna otse mere ääres saab jalutada suurte puude all, mis sinna paarkümmend aastat tagasi istutatud. varem laiusid seal rannaniidud. 

(Algselt postitatud 2008, uuendatud 2017)

Valgejärve matkarajal oleme käinud korduvalt ja tunne on alati sama - seda rada võib soojalt soovitada igal aastaajal. Hea rada, mis on lähenetav mitmest suunast - nii uue kui vana Haapsalu maantee poolt.

Valgejärve matkarada pole tüüpiline rabarada, vaid vaheldusrikas ja üsna omapärane teekond jääaega ja Antsülusjärve äärde. Laudteid on klassikalise rabaraja võtmes järve kinnikasvanud osas, kõrvemaalikke vooresid samuti, mille harjadel saab jalutada, leidub männimetsa ja kuusikut, soometsa ja kuiva liivikut. Raja ääres tuleb maapinnale allikas.

Sügiselgi leiab seal rahvast, kuid tunduvalt vähem kui südasuvel, mil rada on mõnikord nii hõivatud, et kohalik omavalitsus lasi ühel hetkel tee Kullamaalt parklani ära asfalteerida. Hiljuti tehti kruusane parkla ja saepuruteega ligipääs ka Vana-Haapsalu maantee poolt lähenejatele.

Keila-Joal pole küll Eesti suurim, kuid väidetavalt Eesti ilusaim juga. Eks ilu on iga vaataja silmades, aga kindlasti annavad joale kenadust juurde ilus park kahel kaldal ning loss, mis on mõned aastad tagasi täiesti korda tehtud.

Naissaarel on kolm tähistatud matkarada: lõuna-, kesk- ja põhjarada. Lõunarada on neist vast kõige huvitavam, kuigi ka põhja- ja keskrajal on vaatamist küllalt. Lõunaraja ääres asub näiteks praegugi tegutsev Männiku küla, kunagise suurima - Lõunaküla ase, Omari kontserdiküün ja Naissaare kirik koos kalmistuga. Lisaks liivarand, kantsiase, düünid ja raudtee.

Jaanipäeva paiku on linnuhääli veel mets täis, kuigi juba vähem sellest ajast, kui nad siia kevadel saabusid. Kui aga sõita Noarootsi, pöörata Pürksis peaaegu tagasi mandri poole ja mööduda Lyckholmi mõisast kuni lõpeb asfalt, jõuab südasuvisesse linnuparadiisi, mis on Jaanipäeva paiku endiselt lärmakas.