Matkarajad

Eesti on lame maa ja mägesid siin eriti pole. Iseäranis sile ja madal on läänepoolne Eesti. Nii ka Lääne-Harjumaa - kuhu ka ei vaata, ikka mõni tasandik, tavaliselt ka võssa kasvanud.

Keilast Haapsallu sõites aga hakkavad Rummus silma omapärased mäed. Need on tekkinud kunagi nõukogude ajal paekivi töötlemise aheranest - paekivitolmust. Nõukogude ajal olid mäed ligipääsmatud, sest asusid vangla territooriumil. Kunagine Rummu karjäär oli ka kuiv, selle põhjas asusid hooned, okastraataiad, tänavalaternad, ekskavaatorid.

Kunagi kümmekond aastat tagasi sattusime Ohepalu oosidele, kus Regio kaardi järgi asus kõrgem tipp kui "ametlik" Voose lähedal asuv Harjumaa kõrgeim tipp. GPS koos baromeetriga kinnitas seda enam-vähem. Kuid hiljuti tegid Tartu Ülikooli geograafid ja Regio kartograafid ametliku avastuse Viljandimaal - Sakala kõrgeim tipp hinnati ümber. Juba vana sissetöötatud rada Rutu mäele varsti ilmselt unustatakse ja sisse tallatakse Härjassaare mäe juurde viiv raiesmikurada.

KAIDO EINAMA

Paukjärv on Põhja-Kõrvemaa üks tuntumaid kohti. Hea meditatsioonmatka saab teha just sealkandis Paukjärve juurest üle Kõnnu Suursoo ringiga Tammsaare metsavahikoha kaudu tagasi Kaksiksilla parklasse. Kuid on ka teine tee. Lihtsam ja lühem. Kokku 7,8 km. See teekond algab Kaksiksilla parklast Soodla jõe ääres ja läheb esialgu otse Jussi järvede poole.

Eksida pole eriti võimalik, sest viit suunabki Jussi järvede telkimisala suunas. Kui aga oled tõusnud selle tee pealt (pärast teeviita) juba oosiharjale, pane hoolega tähele, kust tuleb ära pöörata vasakule, oosiharja peale. Siis on edasi jälle lihtne - samm vasakule, samm paremale ja oled 45-kraadisel nõlval, kust saab vaid alla veereda. Ära veere - hoidu ikka jääaja moodustatud oosiharjale.

Kui Kõrvemaa oosid läbi konnatud või sealsetesse parklatesse saabudes tundub, et rahvamasse on rajal liiga palju, siis tasub vaid natuke ida poole edasi sõita ja järgmised oosid ongi kohe võtta. Vahe-Eestis kulgevad paralleelsed oosiharjateed, mida ühest tüdinedes saab asendada kohe teistega.

Ohepalu eeliseks on veel see, et sealsed rajad on vähem tuntud kui näiteks Neeruti või Põhja-Kõrvemaa kandis. Kõrgust on aga neil isegi enamgi - Ohepalu külast otse itta sõites ja Harjumaa-Lääne-Virumaa piirist alates põhja poole umbes 60 meetrit kulgedes võib GPS-iga registreerida 103-meetrise tipu. See on Vetla kandis Taganurgal asuvast mõni aeg tagasi "ametlikuks" nimetatud Harjumaa kõrgeimast tipust (102 m) tervelt meetri jagu kõrgem.

KAIDO EINAMA

Kõduneva metsaaluse lõhn, kuivava heina sahisemine, haned lahkumas lõuna poole - selline ongi Hüpassaare matkarada sügisel. Nukker, aga ilus.

Parklasse saab autoga lahedalt ära parkida, sest Mart Saare 130. sünnipäeval paar aastat tagasi tehti suur korralik parkimisplats, kuhu ka laulukooride bussid ära mahuksid. Pererahvas peab lambaid - sellepärast ei maksa ära ehmatada, kui parkla värav on kinni. See peabki kinni olema, et lambad plehku ei paneks. Tee lahti, sõida sisse ja sulge enda järel.

Matkarada algab parkla nurgast ja viit juhatab saepuruteele, mis kulgeb lepistiku all edasi männimetsa poole, mis ümbritseb kitsa ribana rabamaastikku.

Salevere Salumägi on otsekui Toompea keset lagedat Matsalu. tegemist on jääajal kokkupressitud korallkaljuga, mis jää taandudes ja sulavee uhtudes jäi alles üksiku platoona.

Salevere mäele viib väike matkarada. Tagumises osas laskub trepp alla laudteele, kust saab panka ka alt vaadata. Seal on ka puhtaveeline allikas.

Tagasi kulgeb rada sarapuusaludes, räägitakse ka, et Saleveres on palju usse ja seda on lausa ussimäeks kutsutud.

See siin pole ametlik matkarada, kuid riivab mere ääres Eurorada, mis on tähistatud ja puha.

Alustada on lihtne. Lähed Klooga-Randa, jätad auto sinna, kuhu rannalisedki tavaliselt jätavad ning hakkad Treppoja poole minema. Lähed Treppoja juurest sisemaale. Põikad GPS-träki järgi metsa. Jõuad hüljatud elamurajoonini - märk kunagisest kinnisvarabuumist. Siis jalutad nõukogudeaegsetes suvliarajoonides. Laulasmaa kool jääb teele ja siis on söögikoht - Recket.

Matkata võb rabade ja laugaste vahel, mägedes, jõgedel ja merel. Alati muutub asukoht horisontaalselt. Seekordne nn matkarada aga horisontaalis suurt asukohta ei vaheta, tõusta tuleb tippu. Pikkus on edasi-tagasi vaid veidi üle 120 meetri, aga arvestades seda, et liikumine kulgeb enamasti vertikaalsuunas, on Oleviste torni vaateplatvormile tõus matkaraja nime väärt.

Alustada tuleb (aprillist oktoobrini) Oleviste kiriku peasissekäigust sisenedes vasakule jäävast kassast. Pilet on paar eurot.

Aegviidu põhjaosas on küll jalgrattaga hea pikemaid tiire teha, kuid aeglase matka jaoks, eriti kevadel, kui kõik tärkab, sobib ka jalgsimatk. Nii on aega iga ülast, nurmenukku, kullerkuppu, maasika- ja murakaõit passida ning vaikselt istudes ka mõnd looma märgata.