Matkarajad

Tõelist avarust pole meil kindla jalgealusega kohtadest mujal kohata, kui jäätunud merel. Kuna Kurkse ja Pakri saarte vaheline meri oli jääs juba ammu, siis käisime tõukekelgumatkal enne suurt sula ära. Veebruari lõpus paukunud karm pakane oli peale talvist lühikest sula lume kõva koorikuga katnud ning vabama mere klaasjaks jäätanud. Kohe oli näha, et tõukamiseks ähvardavad tulla ideaalsed tingimused.

Kurkse pole üldse lähim koht, kust oma matka saartele alustada, aga talveoludes mugavaim. Igasuguse lumeoluga on sadamasse tee ikka lahti lükatud ja sealt, kalurimajakeste vahelt on lihtne end jääle libistada. Lisaks meile startisid jalgsimatkajad, mõned olid läinud ka autoga (heina vedama või võrke nõudma) ning peale meid tulid mõned suusatajad. Suusa jaoks oli alguses jää samuti ideaalne oma õhukese lumekirmega. Saartelt tuli tagasi mootorkelk ja jääpurilauduri lumele veetud jooni oli ka igal pool näha.

Enne, kui kevad uputusega tuleb, tegi Reisijutud.com ühe linnamatka. Linnas tulevad mõnes kohas kevade märgid mõnes kohas natuke varem - lund on rohkem ära lükatud, kõntsasem hang sulab päikese käes kiiremini ja seina ääres päikesepoolsel küljel hakkab varakult kuum.

Lauluväljaku juurest alustades on hea ületada lokaatorite tühermaa - pangapealne, kuhu pidi tulema juba üheksakümnendatel noobel elamurajoon, aga jäi pooleli. Nüüd ilmselt enam ei tulegi, sest pangapealsel avastati haruldasi taimeliike. Kevadel, kui lumi sulab, tuleb siin välja ka hulk prügi, mis talvel lumme sokutatud, kuid iga kevad koristatakse talgute käigus suurem praht viimasel ajal ära. Suvel on juba päris lopsakas ja roheline.

Tõukekelguga on üle merejää Aegnale minna vaat et kõige mugavam üldse: jala läheb liiga kaua aega ja natuke tüütu on lagedal merel, uisuga takistavad jääkonarused, kus on jama uisuteradel kakerdada, autoga võib läbi kukkuda ja rattaga külili kukkuda. Seega - tõukekelk on hea valik. 2011. aasta talve lõpupoole oli veel ideaalne jää ka enamuses osas mandri ja saare vahel. Ümber saare küll tuli kelku natuke seljas tassida, aga see mõni kilo pole probleem.

Silma maastikukaitseala asub unikaalsel maastikul Noarootsi poolsaare ja mandri vahel, kus keset tihedat roostikku asuvad Lääne-Eesti suurimad "järved" - kinnikasvanud lahesopid. Suurim neist on Sutlepa meri. Seal peatuvad kaks korda aastas rändlinnud. Roostiku vahel kulgeb laudtee, mis võib vesisematel aegadel olla üleujutatud, mitmest vaatetornist ja vaatlusonnist saab jälgida roostiku vahel toimuvat linnuelu.

Noarootsisse sõites leiab tee äärest endisi kalurikülasid, mis on praegu enamuses täis suvemajakesi. Silmale Noarootsi poolt jõudmiseks tuleb sõita peaaegu Noarootsi keskuse Pürksi juurde välja, aga enne pöörata vasakule, kui teeviidad juhatavad Saare (Lyckholmi) mõisa. 

Teekond algab koordinaatidelt N59 01,2762' E023 33,9882' - see on parkimisplats Silma (Lyckholmi) mõisa ees.

Rohuneeme-Pirita teekond on mugav selle poolest, et liikumisvahendeid saab valida laial skaalal igal aastaajal. Võid kulgeda nagu presidendiproua rulluiskudel, nagu tehnofriik Segwayga või elektrirulaga, muidugi on sõidetav kogu vahemaa ka rattaga või jalutatav jalgsi. Talvel proovisime teekonna läbi isegi tõukekelkudel.

Tallinnast tulles saab marsaga nr 260 (25 EEK) otse poolsaare tippu. jalgrattaid peale ei võeta. Aega Rohuneemelt Piritale jalutamiseks võib arvestada 3 tundi (12 km). Teel on näha mitmeid erineva nurga alt kilukarbisiluette.

Alusta koordinaatidelt N59 33,8686' E024 48,1786'.

Teekond on GPS-telefoniga salvestatud varatalvel. Läbitav igal aastaajal.

Prangli on Tallinnale lähim püsiasustusega saar. Või peaks nüüd juba ütlema oli? Sest on ju Aegnal ja Naissaarelgi tekkinud elanikke, kes asuvad seal aastaringselt. Siiski on Prangli lähim, kus käib tõeline külaelu - on kauplus, kool ja palju inimesi kogu aeg.

Reisijututuba käis Pranglil 4. juunil 2005. Sellest ajast on pärit ka teekond ja pildid. Ühe päevaga jõuab napilt saare läbi tormata, kahe päevaga aga jääb aega ka rahulikuks ja põhjalikumaks uurimiseks.

Teekond algab koordinaatidelt N59 33,0880' E024 52,0420' - Leppneeme sadamast, kust viib laev Pranglile.

Klooga ja Paldiski on rattamatka jaoks huvitavad ja mis salata, ka kasulikud sihtkohad (viimast just transpordi mõttes). Nii Kloogale saab kui Paldiskist saab rongiga, rong on aga rattasõbralik kohalejõudmise vahend. Autoga võib ka, aga siis tavaliselt tuleb alguspunkti kuidagi tagasi jõuda, kui just mitut autot pole.

Naissaar on üks suuremaid saari Eesti põhjaosas ja kohe Tallinna külje all. Naissaarele saab Tallinna sadamast laevaga, vastavad graafikud selguvad igal kevadel. Naissaar on nii suur, et ka kiirelt kapates ei jõua tervet saart ühe päevaga läbida (kui, siis rattaga), sellepärast on mõistlik ühel päeval ette võtta saare lõunaosa, teisel aga põhjaosa.

Naissaar on kaitsealune, seal on keelatud väljaspool telkimisala ja majutusasutusi lõkke tegemine ja ööbimine. Sadamas on kaitseala keskus, kus suvehooajal on saanud mõnikord ka süüa. Naissaarele viib reisilaev Monica.

Matsalul on kaks nii-öelda tippaega: kevadel, kui rändlinnud saabuvad peatuma teekonnal lõunast põhja ning sügisel, Matsalu loodusfilmide festivali aegu, kui võetakse suund põhjast lõunasse. Linde saab jälgida vaatetornidest, aga ka mereäärsete luhtade servast. Alljärgnev autotee aitab jõuda huvitavamate kohtadeni, kuid autost jälgimine pole muidugi õige jälgimine - linnud hoiavad eemale. Jalgrattaga aga võib üsna märkamatult läheneda, viimasel hetkel ratta põõsasse visata ja edasi, binokkel ning kaamera kaelas, juba jalgsi hiilida.

Alustada saab Matsalu Rahvuspargi keskusest Penijõe mõisas. Mõisa teisel korrusel on väljapanek, kust saab ka vajaliku info, mis suunas edasi liikuda. Kohe mõisa tagant algab ka esimene matkarada Kasari jõe luhtade äärde, mis pakub paari vaatetorni üle luhtade lindude vaatlemiseks. Edasi saab juba sõita träkis märgitud teid pidi.